Mõnikord jõuab kõige olulisem kohale alles siis, kui kõik on päriselt läbi saanud.

Korraldajana olin kogu selle aja hõivatud sellega, et kõik sujuks. Et inimesed tunneksid end hästi, kõhud oleksid täis, saun soe, tehnika töötaks ja päev kulgeks nii, nagu olin seda ette kujutanud. Alles nüüd, kui argipäev on vaikselt tagasi saabunud, olen saanud korraks peatuda ja kõigele rahulikult tagasi vaadata.

Tagasi vaadates ei meenu mulle esimesena mitte programm ega tegemised, vaid tunne, mis meid nende kahe päeva jooksul saatis. Ühine naer, head vestlused, rõõmsalt ringi jooksvad "pudinad" ja lihtsalt hea koos olemine. Sellele lisandus võimalus käia koos meie kõige väärikamate sugulastega nende lapsepõlveradadel, kuulata nende mälestusi ja näha paiku, kus nad omal ajal mängisid, kasvasid ning oma igapäeva elasid. Need ei olnud lihtsalt metsad, teed või vanad majad, vaid killud meie ühisest loost, tänu millele oleme täna siin.

Kõige ilusam, mille sellest kokkutulekust kaasa võtan, ei ole üks konkreetne hetk, vaid teadmine, et meie suguvõsa on kasvanud suureks. Aga veel olulisem on see, millised inimesed sellesse kuuluvad. Soojad, siirad ja päris inimesed, kelle seltsis on hea olla. Seepärast kõlagu siinkohal need lihtsad, kuid väga sügavad sõnad:

On möödunud hulk aastaid. Vahepeal on elatud, kolitud, kasvatud suuremaks, võib-olla ka veidi muututud. Mõni sugulane on meeles selgemalt, mõne nimi vajab meenutamist. Tegelikult ei ole me kuhugi kadunud. Oleme lihtsalt oma teed käinud, aga sel suvel ristuvad kõigi rajad lõpuks ühes kohas. Sellepärast kutsungi sel suvel taas meid kõiki kokku saama.

27. juunil 2026 koguneme Soometsa külamajas.

Alates kella 11:00 -st hakkavad inimesed tasapisi kohale jõudma ja sealt edasi läheb kõik omasoodu. Ei ole kindlat kava ega ajajoont, mida järgida. Päev kujuneb selliseks, nagu ta kujuneb.

Räägi juttu, kuula niisama kõrvalt ja naudi melu. Vahepeal satutakse vanade mälestuste peale, siis jälle täiesti uute lugude otsa. Mõni istub lihtsalt kohvitassiga ja vaatab ringi, kuidas lapsed jooksevad ning inimesed üle pika aja taas kokku saavad. Ja eks korraldusmeeskond püüab aeg-ajalt ka mõne väikese üllatusega päeva vürtsitada, et oleks hiljem midagi meenutada ja naerdes edasi rääkida. Kõige tähtsam ei olegi täpne ajakava või suur programm, vaid see mõnus tunne, et saame korraks aja maha võtta ja lihtsalt koos olla.