Mõnikord jõuab kõige olulisem kohale alles siis, kui kõik on päriselt läbi saanud.

Korraldajana olin kogu selle aja hõivatud sellega, et kõik sujuks. Et inimesed tunneksid end hästi, kõhud oleksid täis, saun soe, tehnika töötaks ja päev kulgeks nii, nagu olin seda ette kujutanud. Alles nüüd, kui argipäev on vaikselt tagasi saabunud, olen saanud korraks peatuda ja kõigele rahulikult tagasi vaadata.

Tagasi vaadates ei meenu mulle esimesena mitte programm ega tegemised, vaid tunne, mis meid nende kahe päeva jooksul saatis. Ühine naer, head vestlused, rõõmsalt ringi jooksvad "pudinad" ja lihtsalt hea koos olemine. Sellele lisandus võimalus käia koos meie kõige väärikamate sugulastega nende lapsepõlveradadel, kuulata nende mälestusi ja näha paiku, kus nad omal ajal mängisid, kasvasid ning oma igapäeva elasid. Need ei olnud lihtsalt metsad, teed või vanad majad, vaid killud meie ühisest loost, tänu millele oleme täna siin.

Kõige ilusam, mille sellest kokkutulekust kaasa võtan, ei ole üks konkreetne hetk, vaid teadmine, et meie suguvõsa on kasvanud suureks. Aga veel olulisem on see, millised inimesed sellesse kuuluvad. Soojad, siirad ja päris inimesed, kelle seltsis on hea olla. Seepärast kõlagu siinkohal need lihtsad, kuid väga sügavad sõnad: