vanemad: MIHKEL (MIHAEL) TALI ja ANASTASIA MÄNGEL
õed / vennad: AGNIA TALI, MIIA ORAV ja JAAN TALI
abikaasa: LEILI TALI
lapsed: TIIA RANDMA, TERJE JÄRVOJA ja TRIIN TALI
Mati Tali sündis 15. detsembril 1937 Võidukülas. Mati õppis Võiduküla Algkoolis aastatel 1944 – 1951. 15 aastasena läks ta õppima Paide Kooperatiivtehnikumi, mille lõpetas 1955. aastal. Sõjaväes teenis Mati 1955 – 1959 lennuväes. Aastatel 1972 – 1976 õppis ta Tallinna Polütehnilises Instituudis teede-ehitust. Selleks, et seal hakkama saada, pidi ta vahepeal muutunud õppekava tõttu kogu keskkooli matemaatika osa omandada iseseisvalt.
Töötamist alustas Mati Abja Tarbijate Kooperatiivis, kust õige pea suundus Abja kultuuriosakonna juhataja asetäitjaks kino alal. See tähendas rändkinode töö korraldamist ja järelevalvamist. 1960. aastal tuli Mati tagasi Häädemeestele, kus asus juhatama tööstuskaupade kauplust. Peaaegu terve tööelu, aastatel 1962 – 1985, töötas ta Pärnu TREV-i Häädemeeste jaoskonna teemeistrina. 1985. aastal asus ta tööle Häädemeeste kolhoosi ehitusjuhina, kus töötas kuni kolhooside lagunemiseni aastal 1990. Mati asutatud ehitusfirma OÜ “Sein” tegutses aastatel 1991 – 1999.
Mati abiellus 29. aprillil 1961. aastal Leili Krapp-iga. Perre sündis 3 tütart: Tiia (1962), Terje (1965) ja Triin (1978).
Mati lõpetas Võiduküla kooli (7 klassi). Lõpupeo ajal oli ta veel arglik ja häbelik noormees. Sel ajal kui akordion tantsuks mängis ja teised tantsu vihtusid, julgemad poisid ka tüdrukutega, aga rohkem ikka tüdrukud omavahel, istus ta vaikselt ja kogus julgust. Lõpuks mõtles, et nad võiks ehk kahekesi koos Muhu Arnoga, kes kah üksinda istus, tantsima minna. Kutsuski siis Arnot: „Lähme tantsima!“. „Jajah,“ ütles Arno ja läks ning kutsus ühe tüdruku tantsupõrandale. Mati oli väga pettunud, sest tema oli ju Arnot tantsima palunud. Nii jäigi tal sel õhtul tantsupõrandal käimata, kuigi õed Agnia ja Miia olid talle ammugi valsisammud selgeks õpetanud.
Esimest korda proovis Mati suitsu teha Võiduküla koolis õppides. Poisid näppasid kodust kapi otsast isa pakkidest ükshaaval suitsusid ja salaja koolimaja nurga taga siis tossutasid.
Ühel pühapäeva hommikul pani Mati isa pärast sööki suitsu ette ja pakkus Matile ka. Mati ehmatas ja ütles, et aitäh, ma ei suitseta. Isa kurjustas:“ Poiss, ära peta! Kui teed, tee avalikult! Muidu võid veel maja maha põletada“. Mati ehmatus oli suur. Sellepeale jättis ta esimest korda suitsetamise maha.
Kui Mati oli kahekümnene, saadeti ta koolist suveks Raplasse praktikale. Toona ta ei suitsetanud ja teadis täpselt mis suitsetaja kopsudega juhtub, kuna oli ise koolis kevadel just esinenud teemal: „Suitsetamise kahjulikkusest“. Toakaaslane, kellega ta suvel kokku sattus, suitsetas. Ja mitte niisama, vaid ta tõi apteegist mentoolipulbrit, mis tegi tavalisest paberossist mentoolisuitsu. Mati proovis ka ja talle hakkas meeldima see mõnus külm tunne suus, mis mentoolipuru sisse torgatud suitsuga tekkis. Nii hakkaski ta suitsetama ja tegi seda kuni aastani 2006, ehk siis viiskümmend aastat.
