15. juuni 1955
Sündinud Tuulikul (kodus)
isa: VILLEM TALTS
ema: VILMA TIPSE
õde: LUISE TIPSE
vend: EKKAR TIPSE
abikaasa: KALLE ORAV
pojad: TARMO ORAV, EERO ORAV ja RAINO ORAV
kasutütred: RENATA JUKANEN LUUSEPP ja HILLE RIIN TOOMBERG
Sirje Orav (Tipse) sündis 15. juunil 1955. aastal kodus Tali vallas, Tuuliku külas, pere kolmanda lapsena. Pärast Tali põhikooli lõpetamist asus Sirje õppima Türi Näidissovhoostehnikumi, mille lõpetades sai temast laborant- karjabrigadir. Lisaks sai ta koolist ka autojuhi- mootorratta juhiload.
Sirje on töötanud Häädemeeste kolhoosis zootehnikuna ja konservitsehhi meister-laojuhatajana. Pikka aega töötas Sirje Häädemeeste Muusikakoolis. Alates oma maja valmimisest on Sirje enamuse osa oma ajast hoolitsenud kodumajapidamise eest. Pikka aega oli laut koduloomi täis, tänaseks on jäänud vaid kassid ja koerad. Üle kümne aasta on Sirje lisaks oma lastele kasvatanud ka kasulapsi.
Sirje oli juba lapsena selline tegutseja, kes ei osanud niisama paigal olla. Kuna isa suri varakult, püüdis Sirje juba noorena emale igati abiks olla. Tal oli alati suur tahtmine, et kõik saaks kiiresti ilusaks, korda ja paremaks tehtud. Ühel hetkel tekkis tal suur soov koduaeda uus peenar teha, aga teistel polnud selle jaoks aega. Nii otsustaski 12-aastane Sirje asja ise käsile võtta. Täiesti salaja läks ta talli, rakendas hobuse ette, laadis mullakoorma peale ja asus uhkelt kodu poole teele, peas ilmselt juba valmis pilt ilusast mullaga täidetud peenrast. Mõnda aega sujus kõik nagu päris kogenud taluperenaisel, kuni poole tee peal otsustas hobune, et aitab küll, ja pani lihtsalt oma teed minema. Õnneks sattus läheduses olema üks lahke onu, kes väikese Sirje suurest hädast välja aitas. Sellest päevast jäi kindlasti rohkem meelde see seiklus kui peenar ise.
Sirje ei olnud lapsena just see tüdruk, kes kaua kõrvalt vaadata viitsis. Kui midagi tegemist vajas, tuli lihtsalt käed külge panna. Ühel palaval juunikuu päeval vaatas Sirje, kuidas lambad paksu villa sees vaevlesid, ning otsustas, et aitab küll ootamisest. Emal oli niigi kiire ja keegi pidi ju töö ära tegema. Olles näinud vaid eemalt, kuidas ema lambaid pügas, tundus asi täiesti tehtav.
Algus läkski üllatavalt hästi. Lammas sai kinni püütud, jalad kõvasti kokku seotud ja pügamistöö võis alata. Sirje keskendus nii tõsiselt, nagu oleks tegemist vähemalt vabariigi parima lambapügaja võistlusega. Tõsi, vahepeal said pügamiskäärid natuke liiga innukalt hoogu ja lambale tehti siit-sealt ka mõni väike sisselõige juurde. Kui umbes pool lammast oli juba paljaks saanud, otsustas loom järsku, et tema selles ettevõtmises enam ei osale. Lammas rabeles end vabaks ja pani üle õue minema nagu oleks hunt kannul.
Kõige tipuks jälgisid kogu vaatepilti lähedal posti otsas töötavad noored elektrikooli poisid, kes naersid nii, et töö tegemine tahtis pooleli jääda. Õnneks ei jäänud nad ainult pealtvaatajaks, vaid tulid Sirjele appi, püüdsid põgeneva lamba kinni ja sidusid tal jalad uuesti kokku. Päeva lõpuks said lambad pügatud ning Sirje tundis siirast rõõmu, et suutis emale suure töö juures abiks olla.
