Iga päev saab keegi endale venna või õe. Kuidas aga juhtus nii, et ORAVA perre sündis 27. märtsil kaks poega. Vastus oleks paljude meelest lihtne – KAKSIKUD, aga nii see ei ole. Meid on aastaid peetud väga sarnasteks nii hääle kui ka välimuse poolest. Lihtne on telefoni teel sugulasi ja isegi vanemaid haneks tõmmata öeldes, et helistab Eero, kuid tegelikult räägib Raino. Kuna oleme sündinud erinevatel aastatel, Eero Orav 27.03.1977, kell 08:23 ja Raino Orav 27.03.1985, kell 17:26 oleme siiski erinevad inimesed ja meid ei saa kuidagi pidada sarnasteks.

Elu on aga täis kokkusattumusi ja nii siis juhtuski, et mina Raino sündisin vennaga ühel päeval. Tegelikult kaasnes minu sünniga emale Sirje Oravale ka väikene (pigem suur) peavalu. Ema viidi haiglasse juba paar päeva enne minu sündi, aga mida polnud oli laps. Tegelikult oleks olnud minu õigeks sünnikuupäevaks kas 01 või 02 aprill. Kuna aga ema Sirje ei tahtnud enam koju minna, mõtles ta teha poegadele sünnipäevakingi (eriti Eerole) ja kutsuda sünnitus esile täpselt Eero sünnipäeval. Niimoodi ma siis sündisin 27. märtsil 1985 ja minust sai kink Orava perekonna keskmisele vennale Eerole.

Samal ajal kui mina ilmavalgust nägin, olid Eero ja Tarmo vanaema Miia (isa ema) juures. Kuuldes venna sünnist, küsis Eero vanaemalt – Kas me oleme siis nüüd ühevanused? Selle peale said nii vanaema kui ka vanaisa kõhutäie naerda. Eerole oli see aga asi, mille üle tuli kaua ja väga tõsiselt mõtelda. Eero sai samal hommikul 9 aastaseks.

Eelnev jutustus on kokku pandud ema ja isapoolsetest nägemustest 23 aastat tagasi.

Selleaastane vendade sünnipäeva tähistamine möödub pereringis ja midagi suuremat plaanis ei ole. Üheskoos venna Eeroga otsustasime, et teeme kingituse hoopis Eesti loodusele ja ühinesime üle-eestilise koristuskampaaniaga Teeme Ära 2008, 03. mail 2008