Jaan Tali sündis 27. jaanuaril 1942. Lapsepõlv möödus Võidukülas. Jaan õppis Väimela Näidissovhoostehnikumis ja Eesti Põllumajanduse Akadeemias agronoomiks. Pärast õppimist jäigi Jaan elama Võrru.

Jaan on töötanud Väimela sovhoosi osakonnajuhatajana, Võru Põllumajandusvalitsuse varumise inspektorina ning Võrumaa Päästeameti direktorina.

Jaan abiellus Virve Tammesoo’ga 1967. aastal. Virve hukkus õnnetult 1987. aasta suvel, püüdes hädalist uppumisest päästa. Jaan abiellus Ülle Ilves’ega 1989. aasta 25 jaanuaril.

Jaan oli lapsena väga arglik ja kartis pildistamist. Kui taheti pilti teha, siis puges voodi alla. Jaan arvas, et pildiaparaat võtab ta pildi tegemiseks enda sisse.

Võiduküla kodus aias oli suur suislepa õunapuu. Lastel oli lubatud puu otsast allakukkunud õunad ära süüa. Millegipärast aga suislepa all kunagi õunu polnud. Ükskord avastas Jaan, et tädi Kata korjab hommikul vara õunad ära ja paneb põhukotti (need olid madratsite asemel) järelvalmima. Sealtmaalt oli poistel selge, et õunu pole vaja puu alt otsida, vaid põhukotist. Neid sai siis sealt vähehaaval söödud, palju korraga võtta ei võin’d, muidu oleks avastus välja tulnud. Sügisel pandi õunu ka heintesse järelvalmima – sealgi sai sama „tööd“ tehtud.

Suttide (silmude) püüdmine oli kevadel põnev. Poisid püüdsid neid kolme näpuga. Sutte oli palju (nii 5-10 kilo), aga algul ei osanud neid keegi söödavaks valmistada. Silmud pandi suurde patta ja keedeti, tulemus süüa ei kõlvanud. Kogu saak läks sigadele söögiks.

Jaani lapsepõlves olid maiustused ja muu magus kraam haruldane ja seda sai harva. Suhkrupeedist keedeti siirupit, mida siis toiduvalmistamisel kasutati, aga see polnud eriti maitsev. Kapis, ühe karahvini sees hoiti mett, aga seda anti ainult siis kui haige olid. Jaan käis salaja pika pulgaga meekarahvinis maiustamas.

Poisikesena oli Jaani ülesanne hommikuti koorelahutajat vändata. See on sihuke masin, kus piimast korjatakse koor välja – vasakule jookseb lõss ja paremale koor. Koor lasti eelmise päeva koorele peale ja sellest tehti pärast võid. Kui tädi Kata’t või ema läheduses polnud, siis käis Jaani näpp lipsti ja lipsti koorepurki. Seal jäi eelmise päeva koorenahk hästi näpu peale ja sealt suhu. Siiani maitsevad Jaanile kõik koored väga hästi.

Kui Miia juba Allikivi talus perenaine oli, siis sai seal külas olles munavigurit tehtud. Toorele munale sai kahvliga auk sisse torgatud ja muna tühjaks joodud. Tühi koor läks ilusasti munarestile tagasi. Eks ikka nii, et auk välja ei paistnud. Miial oli sellepärast munade müügil igasuguseid äpardusi. Siunas aga pärast jälle – näe, Jaan jälle külas käinud.

Kallega koos käis Jaan havisid püüdmas. Suvel kuiva ajaga jäi jõgi suurteks lompideks. Poisid sumpasid siis selle lombi mudaseks ja havid tulid pinnale õhku hingama. Kalle ja Jaan napsasid siis kiiresti havil kaelast kinni ja pistsid kotti. Havid olid kuni poole meetrised – väga suuri ei olnud.

Karjapoisipõlves tahtis Jaan maakerast augu läbi kaevata. Auk sai korralik – selleks et sügavalt välja saaks, tegi ta ühe külje trepina. Auk oli juba mitu korda üle Jaani pea, vastu tuldi kiviklibukihid. Augukaevamise lõpetas tugev vihmasadu, mis augu ära täitis. Nii jäigi Ameerikas käimata

Keegi oli koolikempsus suitsu teinud ja kahtlustati Jaani klassi poisse. Kui süüdlast otsiti, ei tunnistanud ennast keegi süüdi ega keegi ei öelnud ära ka. Trahviks aeti terve klassi poiste pead nudiks.

Ükskord koos teiste poistega koolist koju tulles lõi Jaanil kõhtu hirmus valu ja korraga oli „kõht lahti“. Jaan jäi teistest poistest maha ja hoidis jalad risti, aga pauk käis ja püksid said täis. Algul oli hea ja soe, aga varsti läks külmaks. Jaan käis vargsi teistest poistest taga pool, jalad harkis – väga vastik oli ja häbi ka. Pärast kodus tuli häbile lisaks veel keretäis.

Koolist koju minnes oli poistel lõbu iga telefoniposti juures portselanpottide pihta märki visata. Mitme puruksvisatud poti osas oli ka Jaan süüdlane.

Koolitüdrukuna pidi Ülle sageli nooremat venda kantseldama. Väikevennale meeldis kukla sügamine. Õige varsti avastas Ülle, et kui natuke aega venna kukalt sügada, jääb ta magama. Et oleks aega ka oma asjadega tegeleda, kasutas Ülle väikevenna nõrkust igal võimalikul juhul ära. Õhtuti kui lastel magamamineku aeg kätte jõudis, oli ema hädas, sest väikevennal ei tahtnud enam sugugi uni tulla – päeval oli see täis magatud.