Terje Järvoja (Tali) sündis 22. juunil 1965. aastal Häädemeestel. Terje eredamad mälestused lapsepõlvest seostuvad spordi tegemise ja loomade kantseldamisega. Viimaste hulka kuulusid kõik lähimate naabrite neljajalgsed loomad. Terje lemmikuteks olid aga koerad-kassid ja oma ettekujutustes tahtis ta saada nende tohterdajaks. Seepärast läks ta 1983. aastal peale Häädemeeste Keskkooli lõpetamist õppima Väimela Sovhoostehnikumi, aga nähes seal ainult lehmi ja sigu, otsustas loobuda.

Tartu Meditsiinikoolis sai Terjest hoopis inimeste tohterdaja – velsker. Pärast kooli lõpetamist suunati ta tööle Massiaru velskripunkti velskriks. Sealne töö Terjele meeldis ja pakub huvi tänaseni. Riigikorra muutudes teenis Terje aastaid leiba Soomes ja Rootsis. Eestisse naastes õppis ta juurde maniküürija, pediküürija ja küünetehniku kutseoskused. Praegu töötab Terje Pärnu Haihlas õena.

Aastal 1985 abiellus Terje Ülari Järvojaga. Perre sündis tütar Kerli-Josefin (1998). Terje elas pikki aastaid Pärnu-Jaagupis koos Erliga. Täna elab ja toimetab Terje Pärnus.

---

Kui Terje oli umbes kümneaastane, nõelas mesilane teda teemeistrimaja aias kuklasse. Torke tagajärjel läks nägu nii paiste, et oma tütart oli raske ära tunda. Terje ja Tiia nägid selles aga hoopis võimalust väikese nalja tegemiseks. Terjele pandi selga teised riided ning kui Taadu, keda tol ajal kutsuti Papsiks, lõunale tuli, teatati talle täiesti tõsise näoga, et Tiiale on sõbranna külla tulnud. Paps vaatas võõrast tüdrukut, ütles viisakalt: „Ahah, tere-tere,“ ning istus sööma. Tüdrukud pidid naeru tagasi hoidmiseks kõvasti pingutama, sest Paps ei saanud üldse aru, et laua taga istub tema enda tütar. Mesilase nõelamine läks küll lõpuks üle, aga sellest, kuidas isa oma last ära ei tundnud, jätkus juttu veel tükiks ajaks.